Privaatne luulesahtel

Nostalgia

2010-11-10T12:23:00.000+02:00

Mäletad õhtuid ja hommikuid,
pannkoogilõhnaseid lõunaid,
suviseid kingi ja kummikuid,
esimest sügisest õuna?

Mäletada, kuidas me käisime
mööda Rakvere radu?
Mäletad, kuidas me laulsime,
kuhu see aeg küll on kadund?

Alles see oli, enam ei ole,
tunnen se'st lõputut puudust.
Hea, et sa ometi alles veel oled,
kuigi aeg edasi suundub.

november 2004

Peipsi pulsil

2010-03-10T12:38:00.001+02:00

põhjust Peipsi poole põrutada
piiritult pooldan
prõksub pilliroog
purjetab paadike
piniseb putukas
põgeneb prügikala
paterdab pardike
pool päeva pikutan
pühakojas palvetan
põletab päike Peipsi põski
peseb pimedus Peipsi palgeid
põgenedes Paidest, Pariisist, Prahast,
Pekingist, Peterburist, Pihkvast
pöörduge Peipsi poole
põrgusse pingviinide partei!
poliitbroilerid, poepidajad, potjomkinid,
propagandistid, pisuhännad, patukahetsejad,
protestandid, poeedid, preestrid,
populaarteadlased, pummeldajad,
polaaruurijad, pommipanijad –
pöörake pead Peipsi poole
pöörduge puhkuseks Peipsi parnassile
peatuge põhimõtteliselt
pulsseerige Peipsi pulsil
pöidlad pihku!

Märts 2010

2010-03-10T12:32:00.002+02:00

Oli detsember.

Tahtsin vaadata üle Peipsi lumiste väljade,

vastu ent vaatas lainetav rand.

Mustvee tänavail varitses sügis –

ikka detsembris.

Mis on juhtunud meie põhjataevaalusega?

Kui ei muud, siis vähemalt talv

on alati kindlasti tulnud.

Nüüd aga lõputu-lõputu sügis,

lõputu vetemöll Peipsi põrandal,

vesi ei saagi puhkust.

16.12.2007 Mustvees

Isadepäevaluuletused

2009-11-07T23:46:00.000+02:00

Salmikesi isadepäevaks:

Issi, puhun õhupalli
täna sinu auks ma täis.
Siis teen musi ja teen kalli,
soovin sulle soove häid.

Isadepäev, isadepäev -
kõikide vaprate isade päev.
Tortide päev, lillede päev,
kõikide heade soovide päev.

Minu isa on maailma parim,
kõige targem ja tugevam mees.
Kõiki tarkusi tema käest pärin.
Tänuks siis suure kalli tal' teen.

Minu issi on pehme kui mõmmi
ning tugev ja suur nagu karu.
Mina olen ta lapseke nummi,
kukile võtta end palun.

Miks on vaja meile issit?
Lapsi toob ju toonekurg.
Kahelda siin pole miskit -
issita on lihtsalt kurb.

Issi, täna teen sul torti,
kaardi joonistasin ka.
Terve päeva ma ei jonni,
olen sulle väga hea.

Armas-kallis issikene,
kaitsed mind ja kasvatad.
Tahan sind ma tänada,
et mind nii palju armastad.

07.11.2009

Sõbrale

2009-11-05T14:16:00.000+02:00

Neeme mälestuseks

Kuldne kevad 98 -

nägin Sind esimest korda,

istusid vaguralt Lem Pastelli kõrval,

suur, soe ja sõbralik, mõnus mõmmi.

Talvelõpp 2009 -

nägin Sind viimast korda.

Aga viimast korda ainult selles elus.

10 aastat sügavat sõprust -

seda polegi nii vähe.

10 on ilus number.

Kaameli peas tossab soni.

Tossab, kuid enam ei põle.

Tema kustunud leek

särab nüüd meie silmades.

05.06.2009

Peatage aeg!

2009-11-05T14:10:00.000+02:00

Pange seisma kõik kellad,
peatage aeg!
Hoidke ketis kõik haukuvad koerad.
Hoidke korraks kinni suu.
Jääge sinna, kus olete,
ärge jookske.
Ärge jookske korrakski ära
oma mõtete eest,
enda aja eest!
Keskenduge asjadele,
mis midagi loevad.
Mõelge neile,
kes on öelnud teile head.
Mõelge kõiki häid mõtteid,
Te tunnete, kui hea on olla
oma elu keskel
oma naha sees.

02.06.2001

Aeglus

2009-11-05T14:06:00.000+02:00

Aeglus, vaid aeglus on see,
mis siin maailmas mu hinge kosutab,
mis mu hapraid tundemeeli helgastab,
mis mu ärevat verd rahustab,
raskeid mõtteid purustab.

Kust leida veel aeglust, kui mitte ajast?
Kust veel otsida aega, kui mitte aeglusest?
Ajavoolu enda kaelusest,
voolavuse roideist, kõõlustest.

Ma seisatan ja seisan ajas
ja minu jagu ilmgi seisatab.

18.07.2002

2009-11-05T14:03:00.000+02:00

Midagi hoian ma endale,
kasvõi ühe mõtte.
See on mõte,
mis pidurdab rohukasvu,
mis paneb vakka kõik koerad
ja ennasttäis mehed, rumalad naised
ja kiretult tehtud lapsed,
mis peatab looduskatastroofid,
mis seiskab õhus lennukid
ja maa all metrood,
mis varjutab maailma mõtted
ja hädad ja usundid.
Mida ei sunni keegi välja ütlema.
See on mõte,
mille pärast mul on häbi.

10.04.2004

2009-11-05T14:00:00.003+02:00

Kui olin sind kord näinud,
muutus miski igaveseks.
Puud ei laulnud enam võõraid keeli
ja linnudki lendasid okstele.

06.08.2003

Kaamos

2009-11-05T13:58:00.002+02:00

Kaamos surub sind maha
justkui janu kaameliküüru.
Mitte enam ei taha
olla reibas ja rõõmus.

Pimedus tungis tuppa,
lõputu sinkjasmust udu.
Väsimus vaimusse vupsab,
mõte läeb pilkaseid radu.

Ilmalaps, isetu, keeletu,
elu su ümber on pime.
Olla ses kaamoses meeletu,
oleks vist imede ime.

29.11.2004

Maailm on ees

2009-11-05T13:52:00.001+02:00

Maailm on ees
ja ma lähen ja lähen ja lähen.
Maailm on ees
ja luuletus ununeb pähe.

Maailm on ees
ja taga ja kõrgel ja eemal.
Maailm on ees,
korraks kükitan vaikselt teepeenral.

Maailm on ees,
tas on tuisku ja tormi ja lund.
Maailm on ees
ja ma lähen ja olen kesk und.

04.03.2000

Tunnen

2009-11-05T13:49:00.002+02:00

Tunnen, et miski on jälle mul olemas.
Tunnen, et kuskil on tuld.
Päike on loojumas, maalakka puremas,
sulab ehk varsti ka muld.

Tean, mis on ilus, ja tean ka, mis kole on.
Vähemalt midagi tean.
Aag see aastaaeg, mis mul siin jalus on,
kinni kõik mahlad mus peab.

Lähen ja hüppan, lähen ja laulan,
midagi laulda on mulgi.
Tunnen end linnuna, seetõttu laulan,
ainult et pole mul sulgi.

19.02.2000

Elumerel

2009-11-05T13:46:00.001+02:00

Su ees on meri.
See on elumeri.
Ja sina oled selle mere laev,
sul seilata on paras vaev.

Su meres elab palju kalu,
saa sõbraks nendega, ma palun.
Ja hoidu karidest, mis ees,
sa läbi libise kui kala vees.

Su meresool sul õnne toogu
ja andku kõiges juurde hoogu.
Sa elutormis vapralt viskle
ning ära kaladega kiskle!

23.02.2000

Kummalised teed

2009-11-05T13:43:00.002+02:00

Käin mööda kummalisi radu
neil lihtsail Eesti tänavail.
On vahepeal mu mõistus kadund,
käin ikka silmil säravail.

Ja teen ka imelikke tantsusamme
ma ruumides, kus kaovad piirid.
Niisama vahel loon ma jämme,
kassroheliste silmadega püüan kiiri.

Mu teed on vahel natukene pikad
ja vahel justkui polekski mul neid.
Ma olen tõesti kummaline plika
ning varsti toimub järjekordne reid.

12.01.2000

Pikkade päkkadega päkapikk

2008-12-10T17:48:00.001+02:00

Pikkade päkkadega päkapikk
proovis jalga minu sussi.
Suss on nüüd mul imelik
ja kõndimise ajab vussi.

Aga õnneks mahub nüüd
sussi sisse rohkem komme.
Pikkade päkkadega päkapikk,
külasta mind jälle homme!

10.12.2008

Öö - hirm ja armastus

2008-12-03T18:01:00.002+02:00

On mõni öö nii pikk kui igavik
ja mõnel ööl vaid silmapilgu pikkus.
Mu peos on tähesära ja kuukiired.
Ööd armastada on suur rikkus.

Ja tähed - ingli hinged - lendavad,
maa sinimarjust ammutavad nektarit.
Ei enam kaua laulda teel ei jaksa, kuid
ööl käia veel on tuhat hektarit.

On vahel hirm, et öö ei lõppegi,
ja vahel ennast öösse mässiks kauaks.
Mu hirm ja armastus on samad alati,
nii jääda võib veel kauaks-kauaks.

05.10.2000

2008-12-03T17:59:00.001+02:00

Tõmban kardinad ette,
et maailm ei näeks
minu punaseid silmi,
kõveraid jalgu,
näritud küüsi,
karedaid käsi,
katkiseid juukseid,
käest ära keha
ja pirakat nina.
Mõelda vaid -
see olen mina!
Selle peale paneme tina!

24.10.2000

Väikse päeva laul

2008-12-03T17:54:00.002+02:00

Päevad lendavad kui väikesed linnud,
liiga kiiresti nad mööduvad.
Pihupesas pisikesed pinnud
valu vaikselt juurde hõõruvad.

Tuulgi ajast aeglasemalt liigub,
seemneist saanud ammu suured puud.
Oksal ainult üksik kastan kiigub,
annab peagi ta'gi mullal' suud.

See on sinu väike rõõmus päev,
sellest väikse tüki saan ka ma.
Seda päikest sinu silmis näen,
mis kaunimaks muudab me maailma.

Õnnepäevad pole enam kaugel,
juba koputavad uksele.
Marutuul on väljal juba raugend,
lähme järgi elu kutsele!

Laula sina oma väikest laulu,
hingelinnukese siristust.
Laula laule, mida laulsime kord
pühapäevahommikuti kirikus.

Oma unenägudest too kaasa
unistused, mis on täitunud.
Võta unelmaisse mindki kaasa,
kuni minuski leek läitunud.

Rõõm ja mure käivad üheskoos,
sõbraks valida võid ühe neist.
Nõnda oleme ka meie koos,
sest me armastame teineteist.

15.11.2000

[sünnipäeva õnnesoov]

2008-12-03T17:51:00.001+02:00

Soovin, et sul oleks kõike,
millest tehtud maailm -
päikest, kive, õhku, armastust,
vett ja miljon lilleõit.
Elada siin on suur võit.

16.12.2000

[jõulusoov]

2008-12-03T17:50:00.002+02:00

Jõulu kaunis küünlasäras
viigu tuul su mured ära,
inglid laulgu jõulusalme,
aga sina ole valvel,
sest kui küünlatule läidad,
see su unistused täidab.

12.12.2000

[jõulusoov] [uusaastasoov]

2008-12-03T17:47:00.002+02:00

Ma soovin sulle rõõmsaid jõulupühi,
ma soovin, et kõik oleks kõige parem,
et kurbuse uus aasta sinult pühiks,
et mured kaoksid võimalikult varem!

Talv toogu palju õnnelikke hetki,
sa ole haljas nagu jõulukuusepuu
ja võta ikka ette seiklus ja retki,
sest hästi elamisest pole tähtsam muu!

12.12.2000

Talves on midagi tõelist

2008-12-03T17:39:00.002+02:00

Talves on midagi tõelist,
teadsid juba me vanaisad.
Pimedust, külma ja raskusi
trotsisid nemadki visalt.

Talves on midagi jäädavat,
ta millalgi alati tuleb
ja haarab meid kõiki endasse
ja hetkeks maa suure suu suleb.

Talvel võib kõigesse peituda -
lumme ja toaseinte vahele.
Mõnikord lund vaat ei tulegi,
aga talv ei jää iialgi vahele.

Elina Kononenko 02.12.2000

Mina

2008-11-21T15:22:00.002+02:00

Ma vahel kurat, vahel ingel,

ka inimene olen vahel.

Mul olla pole mingi pinge

mõnel päeval vihm või rahe.

Ma oma egotsentris paiknen,

sealt ainult vahel välja kargan,

ma vahel olen liiga vaikne

ja vahel sõnadega märgan.

Ma olen õudne inimloom,

kuid minusuguseid on palju.

Mul õnneks olemas on naljasoon,

seepärast talun lolle nalju.

Mind tihti kavalaks on peetud,

mind vahel arvatakse rämpsu hulka,

on mõnikord mind ninapidi veetud,

kuid edasi ma vean vaid teatepulka.

03.11.1998

Armastus

2008-11-21T15:20:00.001+02:00

Armastus on kõik.

Vahel on ta piin,

mõnikord suurim õnn.

Ta käärimas kui viin.

Armastus on käsk,

ta tuleb, kuid ei lähe.

Võib-olla ununeb,

võib-olla hakkab pähe.

Armastus on pidu,

isegi košmaar.

Teda tunda saavad kõik

vähemalt korra või paar.

03.11.1998

Hingedepäeval

2008-11-21T15:17:00.002+02:00

Kõnnin vaikselt,

kostub lehesahin,

õhk on karge,

puudes tuulekahin.

Süütan küünla

mahajäetud haual.

Sellel kalmul pole

käidud kaua.

Hinged meie seast

on ammu läinud,

nende aega

meie pole näinud.

Selles linnas elasid nad,

nüüd on teisel teel,

ainult vana hauakivi

meenutab neid veel.

23.10.1998

Minu jõulud

2008-11-20T15:56:00.003+02:00

Kui õunapõsed punaseks on löönud,
mul algab pihta esimene jõul.
Ma olen ikka piparkooke söönud,
sest nendest õhkub põhjarahva jõud.

Härm kudus klaasidele peene pitsi,
helk küünlatulest kuldseks muudab toa.
Ei ole taevatähed valgusega kitsid.
Mu meel on saanud jõulult õnneloa.

Advent kui meenutab, et taas on pühad,
ma võitlen välja argipäevahallist.
On põhjust tänulik mul olla ikka üha.
Ma mõttes tänan neid, kes mulle kallid.

11.12.1998

Jõuluajal

2008-11-20T15:53:00.002+02:00

Kaljule püstitan ma oma koja.
Mu usk on armastus, on jõud.
Maailma jaoks on Jumal andnud Poja.
võin ikka küsida talt tuge, abi, nõu.

Kui jõulud saabuvad, peab leidma aega,
et olla tänus, pikas jõulupüha palves.
2000 aastat tagasi Poeg sündis taevast,
ta sündi tähistame karmis põhjatalves.

Et uude aastasse saaks minna hingerõõmus,
on tähtis andeks paluda kõik vead.
Võib rahu tunda igast tänusõõmust,
on jõuluajal põhjust olla jälle hea.

11.12.1998

Kolm tähte

2008-11-20T15:50:00.003+02:00

Talveöö taevas vilguvad tuhanded tähed.
Kolmel nimeks Armastus, Usk, Lootus.
Sädelevalt valgelt maalt ma mõttes üle lähen,
oma lapsekäega õrnalt tähti puutun.

Ma ajavoolus hämmastavalt palju muutun,
kuid nagu looduses on muski oma aastaajad.
Ma joostes lumeväljal tajun endas ootust,
et kord mu täius saabub, mida vajan.

Ma tahan tähti oma südamesse suruda,
mu jaoks nad täis on maa ja taeva ilu,
kuid lihtsalt nõnda langevad nad tähepuruna.
Kui saaks, harmooniaga ma täidaks oma elu.

11.12.1998

Kajakas

2008-11-20T15:46:00.001+02:00

Vihmaste linnade sees on mu meri,
lumi kui sulab, muutun kajakaks.
Nokin tänavailt tihastele pandud teri,
kirik valliveerel on mu majakaks.

Lendan üle oma vetikmere,
kisan, kriiskan, karjun, tiibu plagistan,
hüüan vastutulijaile reipalt tere,
möödudes vaid nende üle lagistan.

Poseidon olen oma mere vetevoos.
On rütm, on hääl, on kaja, kõla.
Ma olen tihti määrdund mõtetega koos
ja väsinule vaatan tagasi vaid üle õla.

26.12.1998

Metsa kodu

2008-11-20T15:43:00.002+02:00

Ära metsa tühjaks vii!
Nagu sullegi on vaja
kuskil ühte väikest maja,
nii on metsalegi kodu vaja.
Metsas ongi metsa maja.
Kui sa ära lähed siit,
võta mälestuseks kaasa
vaid üks leht või oksake
või tillukene rohulible,
aga ära metsa ära vii.
Metsa koht on ainult siin.

27.12.1998

2008-11-19T16:12:00.003+02:00

Raskust kirjutada luuletusse

üldiselt on kerge.

Kuid kes neid luuletusi vajab,

kui endalgi on haige hing?

Päev-päevalt taevast valget sajab,

kuid hinge kuskilt tungib ving.

Ei ole vaevaline sõnu paberile panna,

ent kõik need laused üle elada

on sama, mis end risti lüüa lasta.

09.12.1998

Talveunes

2008-11-19T16:10:00.002+02:00

Jah, talv on liiga kauaks siia jäänud.

Lund muudkui langeb veel ja veel.

On eluteel veel ikka oma käänud

ning ma ei teagi, mis mind kurvaks teeb.

Ma vaimus justkui viibiks talveunes.

Hing isegi ei tea, miks ära ihkab.

Hind mustust endalt pesta ei saa lumes,

kuid musta hingega ma liiga palju vihkan.

Ma kahjuks kurvana ei märka talve ilu.

Maailmgi ennast mässis pimedusse.

Mu vigu lumepuhtus kaunimaks ei silu,

ma ära kadusin kuu jäätund vinetusse.

09.12.1998

Endast väljas või enese sees

2008-11-19T16:07:00.002+02:00

Suur segadus on minu sees

ja ma isegi ei tea,

olen ma endast väljas või enese sees.

Unenäod viivad mind sinna,

kus tahaksin tõesti olla.

Kuid lihtsalt tulla, lihtsalt minna

niisama ma ei saa.

Kuhu minna ja kust tulla?

Vastust peab otsima teiste ja enese seest.

On talv. On hommik. Õhtu. Öö.

Ent puudub päev,

ka vist ma ise ootan ainult seda,

et päikest jälle rutem näeks.

09.12.1998

Mäletan veel

2008-11-19T16:04:00.002+02:00

Ma mäletan sind,

nagu oleks kõik veel eile olnud.

Iga kord, kui vikerkaar

viskab ennast üle taeva ja maa,

meenud sa mulle.

Ma kuulen veel su häält,

su ninas hõljub mu lõhn,

su maitse pole kadunud mu suust,

su siluett mu silmis on ikka endine.

Jah, sa karjusid kõvasti,

kui sinult nahka maha nülgisin.

Su keha oli enne seda kena.

Su lõhn, mis tungis ninna

praepannilt, kus küpsesid,

ei saa nii kergelt meelest minna.

Mu maitsemeelele sa olid

tõeline gastronoomiline nauding.

Tol päeval oli hämmastavalt

selgevärviline vikerkaar.

02.12.1998

Palsam hingele

2008-11-19T16:01:00.002+02:00

Ainult see, mis sinu hinge külge kasvab,

su oma olla vaid saabki.

Oma elus kohtad inimesi tuhandeid,

kõik su omad olema ei peagi.

Ja tundes armastust, ei tohi mõelda,

kas seda inimest sul armastada tasub.

Armastus on ainus puhas tunne,

mille puhul tähtsust pole kasul.

See ei tähenda, et armastusel pole mõtet,

vastupidi - ta on palsam hingele.

Armastada võib objekti valimata,

kuid ta vahel võib ka anda põhjust pingele.

30.11.1998

Päev kui leek

2008-11-19T15:59:00.001+02:00

Mu päev on justkui see värelev leek

minu väikesel sinisel küünlal.

Kui tahan, kustutan ta ära

ja sisenen uude päeva.

Ma võin põletada aina uusi küünlaid,

kuid neid, millest järel vaid piisake vaha,

ei saa enam keegi süüdata.

19.11.1998

Olla mina ise

2008-11-19T15:56:00.001+02:00

Elu, lase mul olla mina ise,

lase mul vahelgi olla see,

kes ma kõige rohkem igatsen olla -

MINA ISE!

Mind on palju,

mind on rohkem,

kui oli kord stepihunti.

Ma mängin naljakat

endale vastikut mängu.

Maailm vajab õiget mind,

aga ta ei taha seda tunnistada.

19.11.1998

Lumised haikud

2008-11-19T15:54:00.003+02:00

Luuni külmetav

päev võtab oma osa,

et olla kristall.

***

Vaata, ta magab.

Mu mõte jäätus lumme,

ei sula niipea.

***

Nukker külm on siin.

Viltide sees keerlevad

ju tuisutaadid.

***

Lumepallina

leidis end talv Eestimaalt,

tal on siin mõnus.

18.11.1998

Valge maailm

2008-11-19T15:50:00.002+02:00

Äkitselt on nad minoorsed -

need minu rõõmud.

Ma tahaksin peita oma

silmad põhjamaa lumme,

et nad taas võiksid valgeks saada.

Valge on maailm.

Nii valge, nii valge.

Libisedes mööda jäävälju

kaovad minoorsed noodid,

kaovad kõik hääled.

Valge maailm jääb vaikseks.

Olles tühjuses, tunnen, et

mu sisse ei mahugi enamat.

18.11.1998

Jõulurõõm

2008-11-19T15:13:00.000+02:00

Kuldsed, kuldsed inglitiivad

välkumas taevaste tähtede vahel.

Siia-sinna rõõme nad viivad.

Kamina paistel on mõnus ja lahe.

Tänan sind, täna, et sündisid sa,

täitsid me maailma rõõmuga,

Õnn on, õnn on, et oled meil sa,

su juurde me tuleme tänuga.

Käes on nüüd jõulud, suurimad pühad,

lumi on katnud me Eestimaa.

Lund sajab juurde nii üha ja üha,

valgeks on muutnud see maailma.

Süüdatud küünlad ja aknal kristallid,

pühadeks ehitud tuba ja õu.

Jõuludel meie jaoks kõik on nii kallid,

headust täiski on kurjade põu.

Igal aastal, kui saabuvad pühad,

vaikne on maailm, kuid rõõmu täis.

Akendest kosta on laulude müha,

kinke jagamas jõulumees käib.

Kirikud tulvil on lahkust ja usku,

kellad kaiguvad põhjamaal.

Jõuluküünal me hingest ei kustu.

Rõõmustan jõuludel sel aastal taas.

23.11.1998

Hääled

2007-04-15T16:20:00.000+03:00

Sõnast sõnasse,
häälest häälde
oma rütme saadab süda.
Maapind vedeleb vihmas,
külmad jalad,
märkama ei peagi seda.

Igas päevas on oma hääled,
viisid, laulujupid, paus.
Hääled ei lähe siit ära,
nad ei jäta meid maha,
ei lahku me kõrvadest,
suust ja silmade särast.

05.08.1998

Helilooja

2007-04-15T16:14:00.000+03:00

Ta kingib mulle hääle, tooni, kõla
ja paneb helisema musse muusika.
Ta on mu helilooja, talle toetan õla,
siis helisevad tammik, lepik, kuusik ka.

Mu helilooja hääled võtab taevast,
need kostuvad kui kõlad võlumaalt.
Ta laulab mulle merest, valgest laevast,
Hiinamaast ja muustki kaugest raast.

See on ta muusika, ta elulugu,
ta looming, igatsus ja tung.
Ta juba kord on seda sugu,
et tema helidest lööb pakatama pung.

04.08.1998

Kommunism

2007-04-15T16:12:00.000+03:00

Punased vagunid veeresid rööbastel.
Elu oli punane,
elu saadi verest.
Veri selle elu tõi.
Nad unustasid meie nimed,
keele, rahvuse ja ajaloo.
Nad peitsid meie Jumala,
valmistasid uue jumala,
teise isa, nagu öeldi.
Kolhoosid, sovhoosid, viisaastakud -
mida veel võib üks seltsimees tahta?
Ega võinudki,
sest elu oli punane,
sest elu oli veri.

Viirastus

2007-04-15T16:10:00.000+03:00

See oli viirastus,
mida nägi mu silm.
See ei olnud sina,
sest muidu tunneksin
su lõhna ikka veel
ja kuuleksin su häält,
mis kajana on taevas teel.
Ma oleksin su
tundnud ära.
See oli viirastus,
see polnud sina.
Kuid mis siis ikka,
olen sullegi ju
vaid kui viirastus,
kui musta kassi nägu mina.

03.08.1998

Sina

2007-04-15T16:08:00.000+03:00

Sa oled minu kurbus,
meeleheide, nukrus.
Sa oled minu
pisaratejuga, hirm ja viha,
valu, piin ja raskus.
Kuid siiski oled
mulle Sa mu Sina -
mu õnn, mu rõõm,
mu kodutunne,
lapseusk ja lootus,
mu päiksehelk, mu puu,
mu tulevikuootus.
Sa oled minu elu,
Sa peidad endas mind,
Sus elab minu hingelind.

03.08.1998

Vihmasadu

2007-04-15T16:02:00.000+03:00

Maa sadudesse pillab vihmausse.
Pind ummistub ja vesi voolab jõkke.
Kõik heljuv satub merre ääretusse.
On südasuvi, vihm seab ette tõkkeid.

Vihmasadu langeb metsas marjadele.
Seeneniidid ammutavad mullapoore.
Eluvesi taevast sajab inimkarjadele,
ka neile, kel veel ajalugu toores.

Vihm katab pleegitatud aiapostid,
saab sammal kasvamiseks hoogu juurde.
Need janused, kes Looja armust kostil,
joovad; kõik liigne imbub maasse suurde.

03.08.1998

Unenöolind

2007-04-15T15:58:00.000+03:00

Unenäolind, kas sina viisid minu viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu?
Kas sina kuldseiks maalisid eskiisid,
millel tähed kujutasid muinasjutupuud?

Öö liivaluiteil noori linde veenab,
et lendaksid nad unustustemaale.
Kuid nemad tulevad ja näevad eemalt
veel vetekõminat, mis surmab vaale.

Ma elan meres keset vooluvett ja hägu,
sillerdavaid kalu, tormivahtu, kive.
Unenöolind, kui tulles näed mu nägu,
päästa vaalad, sest ma ise olen pime.

Too tagasi mu halenukrad viisid,
mida laulis mulle mereklaasilt kuu.
Kui langevad terad - meenutusteriisid -,
sa oma nokaga tee lahti minu suu.

02.08.1998

Pääsusilm taskus

2007-04-15T15:55:00.000+03:00

Päikeseloojang manab
mu silmisse
mitmevärvilise une.
Kuni uni pole tulnud veel,
laulan vaikselt,
et ta tuleks.
Ööliblikad, teist saab
mu unenägu,
ma aasale laskun.
Kõnnin ringi kui hull,
pea mõtetest tühi,
vaid pääsusilm taskus.

02.08.1998

Ämblikud

2007-04-15T15:53:00.000+03:00

Ämblikud koovad lootuste lõnga.
Koovad ikka veel,
kuigi on juba hiline sügis.

Keda ootavad vaesed ämblikud?
Varsti on surmatund,
mis sa ikka enam trügid.

Lume langedes hukuvad võrgud,
lootused surevad jääkristallides.
Ämblikuist saab vaid kurbus.

Ämblikud, mida te teete?
Muld on te surm,
mitte lumi, mis juba teil kurgus.

02.08.1998

Kaunis ja kole

2007-01-08T15:53:00.000+02:00

Astu välja oma lapsekingadest,
eemalda endalt naiivsuse loor,
viska roosad prillid prügikasti
ja potsata kahe jalaga reaalsusesse!
Nüüd tunneta materiaalset planeeti,
ürgajal sündinud liikide kisklemist.
Võitle ja kaota ja võida!
Vihka, kuid pea meeles, et see on patt!
Armasta, andesta, nuusuta kevadlilli,
klammerdu õigesse, takerdu valesse,
see kõik on andeks antav.
Siis naerata kogu maailmale
ja näita oma valgeid purihambaid.
Elu on kaunis ja kole, kas pole?

20.03.1998

Üksik aur

2007-01-06T18:44:00.000+02:00

Mida ma mängin,
mida ma näitlen?
Mäng võib saada eluks.
Elu on mäng, kõik on mäng,
keegi käike ette ei näe.
Mina võin lõppeda,
mõte võib pöörduda,
kõik saab ühtseks vaevalärmiks.
Suurest härdast härmaämbrist
tuiskab tippu üksik aur.
Isegi kui praegu usun,
võin ma kõiges pettuda.
Kus on inglid, kes on saatan?
Mitte midagi ei tea.
Istun siin ja vaibun tühjaks.
Millelgi ei ole mõtet,
kui ei ole armastust.

17.04.1998

Aprillis

2007-01-06T18:41:00.000+02:00

Aprillis mei heina ei söö,
sest me pole lihtsalt lehmad,
kui päike sätendab pärast ööd,
tekib meil tunne, et lehmad on kehvad.

Kehv lehm on lollist lambast parem,
kuid loll lammas kanast etem on,
kuigi kana tibust palju vanem,
on ta siiski samamoodi loll.

Lollid kõik on meie koduloomad,
muudkui lullitavad, magavad,
liiga tihti söövad-joovad,
kõik nende haisu pärast plehku plagavad.

17.03.1998

Andesta

2007-01-06T18:24:00.000+02:00

Palun andesta talle,
ta ei tea, mida ta teeb.
Piisk langeb lompi,
pisar imendub taskurätti,
ent kuhu kadus ta vennaspisar?
Anna talle palun andeks,
olgu nutt, olgu naer,
elu ei ole muinasjutt
ega mustvalge malelaud.
Elu on elu, ainult elu,
ka surm on elu,
selle elu jätk.
Vennaspisar jäi põsele lamama.
Tänan, et andsid andeks.

21.04.1998

Ole valguseks!

2007-01-06T18:21:00.000+02:00

Sa tunned enda sees
üht tugevat pakitsust,
ta kasvab, ta kasvab
ja otsib väljapääsu.

Oh lennuta, oh lennuta,
oh lennuta, oh lennuta
oma armastus sinna,
kus on üksiku kodu!

Tuhanded, miljonid
igatsevad sinu armastust.
Oh kingi, oh kingi
neile, mida sul on palju!

Löögu võimsalt lõkkele
su hinge tuleleek!
Ole valguseks, valguseks
üksildaste südametes!

Usk, lootus, armastus -
need ainsad sinu sees,
jaga kõik maailmale,
jäta endale vaid raas!

13.05.1998

Fantaasia

2007-01-06T18:17:00.000+02:00

Sa mine ja astu üle lumise künka,
näe, seal kaugel on mägi!
Need mäed on hoopis pilverünkad,
kuid kas sa sedagi nägid...

Meie elu on vaid üks kujutelm,
fantaasia on kohutav haigus,
must inimene on sinu jaoks kelm
ja lehmal on surmalaigud.

Seda elevanti ära sabast sa kisu,
ka tema on vaid üks pilv.
Kui näed seal torti ja tekib sul isu,
ära unusta seda, et pilves on ilm.

Sa lamad rohus ja katsud pilvi
oma kenade hallide silmadega.
Fantaasia köidab, sa kissitad silmi,
seda näed vaid kurjade ilmadega.

18.04.1998

2007-01-05T16:00:00.000+02:00

Vean jälgi pisardatud paberile.
Ma tahan luua oma aja luulet,
kuid kas on mõtet luuletada silmaveest?
Tuvikene krabistab aknaplekil,
ta vanavanaema oli postimees.
Minu sees on kaks kriipivat kiirt,
printsess ja vaeslaps üheskoos.
Mu veri esimene neist, hing viimase.
Mu kurvastus nad muudab minuks.

Mõne surm on suurem

2007-01-05T15:57:00.000+02:00

Hetkel, mil mind jõgi tappa tahtis,
viskas räbaldunud barbar köie.
Kuratlikust vetevoost ma tookord pääsesin.
Barbar oli minust kiirem,
kui läbi metsa kodu poole vantsisin,
ta oli juba kase oksalt rippuv laip.
Ma alandusin põlvili ja kartma lõin,
sest mõne surm on lihtsalt elust suurem.

13.03.1998

Armastan ja alistun

2007-01-05T15:54:00.000+02:00

Ma armastan ja alistun,
ma alistuda armastan.
Su arm - see tõmbab hingest viimse õhu,
see imeb soontest viimse vere,
see närib tükkideks mu südame.
Su isekus on kuningaks mu ekistentsis.
Ma alistun ja armastan.
Vaim kisendab kui kajakas,
vaid tema ei alistu.
Vaim hüppab merevoogu,
igatsedes tuulehoogu,
mis lämmatab ta suu.
Jääb järele vaid alistus
ja sinu isekus -
see on mu armastus.

13.03.1998

2007-01-05T15:49:00.000+02:00

Armastus on käsk,
mõtles keegi ühes luuletuses.
Aga mind pole mõtet käskida.
Enesearmastus on egoism,
mõtlen mina.
Egoism on patt.
Kas ma täidan käsku
või astun üle keelust?
Ultimaatum.
Sest kedagi mul pole...
peale iseenda.

14.03.1998

Olemise katastroof

2006-11-15T15:17:00.000+02:00

Olemisest tingitud katastroof,
kergatslik ohvrite ringmäng.
Hing on sul sees veel, sa täkk,
painava lembuse öös.

Öökulli kräun - et öö teda võtaks.
Kiskjate sihitu luus, kuhu küll?
Laamendav joodik, idüll.
Öö, vana mait, jälle jõi.

Katastroof aegu näind kehas.
Keskaja roimarlik katk.
Rohujuur nõrkeb, üks hetk!
Taas algab pöörane retk.

28.08.2001

Ikka daam

2006-11-15T15:15:00.000+02:00

Veel tassike kohvi,
veel tassike teed
ja las tuli põleb veel.
Et mitte olla
veel boheemne daam,
ma kannan kaelas keed.
Mu jalas iganenud kontsakingad,
hõbelevad siidisukad.
Ja kuigi see ei ole enam moes,
ma olen pigem daam
kui stiilselt hukas.

24.03.1999

Sõbrapäevaluuletus nr 3

2006-11-15T15:14:00.000+02:00

Elus tähtsaid asju leiad palju,
hea sõber leidudest on parim.
Ka armastust sul olgu elus palju,
see olgu magusam kui maasikmari!

1999

Sõbrapäevaluuletus nr 2

2006-11-15T15:13:00.000+02:00

Hundi lemmik kollane kuu
on küll hundi jaoks üsna suur,
kuid sulle, nöbinina Krõpu,
suurem näigu su kallima suu.

1999

Sõbrapäevaluuletus nr 1

2006-11-15T15:12:00.000+02:00

Oled sõber, rohkem pole vaja,
sellegi eest võlgnen sulle palju.
Oled sõber, sulle avatud mu maja,
täna on see päev, mil ütlen seda valjult.

1999

2006-11-01T21:11:00.000+02:00

Me pea kohal lendavad inglid
Me varbad on jäätunud hanges
Me kehad on justkui pühadekringlid
Mu käed sinu kaelal on kanged

04.03.1997

2006-11-01T12:00:00.000+02:00

Kui nägin sind su valgepäise litsiga,
ei olnud kõrvakiiludega enam kitsi ma.
Kaks tömpi jalga, üle meetri pikk,
sa oled lausa ebardlik.

04.03.1997

Sügisesed haikud

2006-11-01T11:57:00.000+02:00

Leht langeb oksalt.
Ta ei ole enam noor.
Tuul ta ära viib.

***

Kool on alanud.
Nüüd puud värvi muudavad.
Vihm peksab taimi.

***

Kõik on närtsinud.
Inimene kurvatseb.
Teda ootab kool.

***

Laps kooli läheb.
Soojad ilmad kadunud.
Tee peal hakkab külm.

***

Varblane magab.
Linnuke lendab ära.
Kool väsitab last.

***

Maa muutnud värvi.
Nüüd rahvas marsib kooli.
Vihm taevast sajab.

***

Lõppemas on töö.
Sipelgad kaovad ära.
Mõmm heidab unne.

Elina Kononenko
02.07.1997 Rakveres

Liivakasti rotid

2006-11-01T11:50:00.000+02:00

Väiksed rotid, suured rotid,
koerad, kassid, kilbikonnad -
kõik nad meie liivakastis elavad
ega vajagi nad rohkem enamat.

Meie aga kõike muudkui tahame,
kõike, kõike, ainult rohkem, rohkem.
Isegi kui pole väga pahad me,
kuulda vanemate suust on ohkeid.

Rotid suured me ei ole,
isegi mitte väiksed rotid.
Rott ju olla oleks kole,
kartes, et keegi meid maha notib.

Sestap mängime me oma liivakastis,
meie - väiksed vaesed lapsed.
Ja igal mängupurjekal meil valge lipp on mastis
Ning prügikasti visatud on rotimürgi kapsel.

21.08.1996

Valentinipäeva luuletus

2006-11-01T11:36:00.000+02:00

Sa oled minu ainus,
mu armas Valentin.
Mind ergutab su kainus,
me suhe on intiim.
Süli täis lõhnavaid roose.
Sind meeletult otsib mu hing.
Emotsioon võtab sadu poose.
Mu aeg on sinu hind.

14.02.1997

Puulehed

2006-10-31T10:56:00.000+02:00

Kõrk tuulepuhk viib ära,
mida tahab,
viib ära lehed,
tühjad oksad jäävad maha.
Külm lumi liugleb
lehe sünnipaika,
puu ise mitte tuhkagi
ei taipa.
Puu lehed sünnitab
ja lendu saadab,
kui tuleb sügis -
uhke maadam,
kes ennast lehtedega ehib.
On aasta jõudnud õhtule,
maa kuldseis lehis.

27.07.1998

Autor: Elina Kononenko

Nautimas tuult

2006-10-31T10:55:00.000+02:00

Tuul sahistab vahtrapuudes,
need on nagu kellegi pead ja juuksed.
Taevas on masendavhall.
Kodutu koerake kardab klähvida,
arvab, et tuul puhub kurku.
Pilved vaatavad ühe silmaga tähti,
teisega heidavad pilgu maakerale.
Kuhu on kadunud inimvarjud?
Nad on ju nii võimsad,
kuid tuulegi eest poevad peitu.
Oh ei, see pole sugugi sügis.
See on meie põhjamaa suvi.
Ei ole midagi varjata,
pilved ei pööra pilku.
Õhtukuma toob hinge põnevusjudina.
Ma ei oota veel hommiku tulekut.
Ma lasen tuulel oma hinges heljuda.
Jään kuulama tuule tarku sõnu.
Ta räägib, et paljud on praegu nautimas
nii nagu mina - nautimas tuult.

17.06.1998

Minu talv

2006-10-31T10:43:00.000+02:00

See oli mu viimane suvi
ja minu esimene suvi,
mis oli selline.
Koos lumega läks
kaduviku teed ka suvi.
Ma istun lumisel mättal,
see siin on minu lumi
ja minu talv.
Lumiste metsade vaikus -
see on mu lemmikmuusika.
Vaid paar hunti ulub
ja sahistab valge rebane.
Ma armastan oma talve,
seda valget puhast süütust,
vaikust ja rahu.
See ei ole mu esimene talv
ega ka viimane.
Ma olen oma talve moodi,
kui istun siin elutus helvestehanges.

28.05.1998

Kevad linnas

2006-10-31T10:42:00.000+02:00

Ma vaatan välja oma linnaaknast.
Kõik näib nii korduv, kuid nii uus.
On näha lennul endist vaklast,
nüüd selga anti talle pluus.

Need kevade kollased liblikad lehvivad kaskede vahel;
võilill, mis värvilt sama, ei paku neil huvi,
vaid kureparve taevas tuiskav ahel
võib veenda, et tulekul on suvi.

Ma märkan kaugel kastanite õitekroone,
need varjavad me pragunenud linnamaju
ja julgustavad hallitanud hooneid,
mis nõnda eakaks saand on läbi vihmasaju.

Nii jõudis kevad meie väikesesse linna.
Vaid värskest kevadõhust tuleb puudu,
kuid selle puudusel võib ikka metsa minna,
sest kevad sinna siiski rohkem suundub.

Elina Kononenko
21.05.1998 Rakveres

Talvel metsas käisin

2006-10-31T10:40:00.000+02:00

Merre heideti mu tuhk,
mu maise eksistentsi huumus.
Tol hetkel oli meri roheline luht,
sest päiksest tuli koldne kuumus.

See toimus napilt pärast mind,
kuid ma ei ole Jeesus Kristus.
Nüüd lendab Linnuteed mu hing,
mu päevadega surm on ristund.

Ei, ma ei kahetse, seal ongi parem,
kus lautot sõrmitsevad inglid.
On hea, et lahkusin ma varem,
kui oleks külmund hanges kringliks.

Pikk talv ei vihka kunagi
neid, kes teda eal ei häiri.
Eks omamoodi olin rumal minagi,
et üksi talvel metsas käisin.

15.05.1998

Tiivad

2006-10-31T10:37:00.001+02:00

Mul on tiivad ja ma lendan,
minust kiirem olla võib vaid tuul,
neid ammu tahtsin tunda endal,
kui väsin, peatun vahtrapuul.

Kes on andnud mulle tiivad?
Kes võiks öelda, kust nad sain?
Mis ilmakaarde mind nad viivad?
Ma vastust soovin kuulda vaid!

Muud enam eales ma ei vaja,
ma ei palu iial ühtki tööd.
Suur taevalaotus on mu maja,
siin ringi lendan päevad-ööd.

Ma olen kõige kaunim lind.
Maapinna pesa on mu sünnipaik.
Ja sina! Palun armasta sa mind!
Mu unistustesiht on päikselaik.

24.04.1998

2006-10-31T10:37:00.000+02:00

Maa on nii kaunis, lumised teed,
rõõmu ja rahu on ilm täis nüüd.
Üle taeva lendab jõulumees,
põtrade rakendis, punases rüüs.

Tähed vilguvad armsalt ja hellalt.
Kõikjalt kuuldub inglite koor.
Kõlavalt kaiguvad kirikukellad.
Jõuludel rõõmsad on vana ja noor.

06.12.1997

2006-10-31T10:34:00.000+02:00

Kord läksime me kalale,
sul oli õng, mul vihmaussid.
Siis andsid hoobi minu jalale,
kus otsas olid sinu sussid.
Mul häbi hakkas, sussid võtsin ära.
Läks edasi tee paljajalu.
Ei teinud ma sest' palju kära
ja õhtuks saime palju kalu.

11.07.1997

Vesi

2006-10-30T21:40:00.000+02:00

Veel olen pilv,
kes valab pisaraid,
kui meel on hall.
Sa oled puu
ja minust sa ei hooli.
Mu pisaratest jõudu ammutad.
Kuid homme olen põhjavesi.
Mind varjab huumuskiht,
mille tekitanud oled.
On ülehomme kõik
nii kuiv, nii kuiv.
Sind katab higi,
vaevab röövli janu.
Juurtega siis püüdled
minu poole.
Hahaa! Hahaa!
Võid võtta mida iganes,
vaid mind ei saa.
Vaid mind, vaid mind
vaid mind ei saa.
Sa närbud,
mina olen juba jõgi
ning varsti jälle pilv.
Ja kui mu meel on hall,
ma nutan jälle,
kuid õnnest,
et sind enam pole.

01.03.1997

Rõõm

2006-10-30T21:38:00.000+02:00

Miks nutta?
Kõik on rõõmsad.
Lapsed lähevad hukka,
kui niimoodi nutta.
Vaid naerda!
Jah, naerda!
Ja laulda neid laule,
Mida linnud on laulnud
algusest peale!
On päike ja rõõm!
On armastus!
Olen lapsuke õnnelik!

1997

2006-10-30T21:30:00.000+02:00

Väsinud vihkamast

Ma ei taha enam sinuga vaielda.
Ma ei taha enam oma tõde peale suruda.
Ma ei jaksa enam su peale karjuda.
Ma tahaksin puhata sellest kõigest.
Ma ei taha olla enam su vaenlane.
Ma tahaksin olla su sõber, kas tead.

1997

2006-10-30T21:26:00.000+02:00

Unistus

Kingi mulle mu romaan,
mu linnutiivaline rüütel.
Ja pane hõiskama fanfaar.
Laul kõlagu su huultel.

Haara palun mu'st kinni,
mu kallis kuningapoeg.
Ju ammu kannul sul kõnnib,
mu osavaim jahikoer.

Vii mind palun kaasa, prints
mu unistuste lossist.
Meid ühendagu valge lint,
mis pehmem olgu kassist.

Ma tean, et kuskil ootad mind,
sa kastehõbedane luik.
Ma tõesti tahan näha sind,
et alguse saaks kõik.

1996